Kassapõhine käibemaks kõigile

EVEA esitas rahandusministeeriumile ettepaneku laiendada käibemaksu kassapõhist arvestust FIEdelt kõigile väikeettevõtteile, seades käibepiiranguks 200 000 eurot.

Sel aastal lõpeb Eestil õigus rakendada FIEde puhul kassapõhise käibemaksuarvestuse eriskeemi (maksukohustus tekib pärast müügiarve tasumist ostja poolt). Euroopa Komisjon keeldus seda pikendamast, kuna tema hinnangul on ainult FIEdele võimaldatav käibemaksu kassapõhine arvestus teiste ettevõtjate suhtes diskrimineeriv, võrdse kohtlemise tagamiseks peab eriskeem olema rakendatav kas kõigile väikeettevõtjaile või tuleb erisus lõpetada sootuks. Sarnased eriskeemid kehtivad veel Rootsis, Sloveenias ja Suurbritannias.

EVEA seisukohast on kassapõhine käibemaksu arvestus ühelt poolt hädavajalik FIEde edasiseks eksistentsiks, teisalt - selle erikorra laiendamine ka teistele ettevõtlusvormidele teeniks nii võrdsuse põhimõtet kui ka parandaks oluliselt väikefirmade elujõudu ja maksudistsipliini. Muudatus puudutaks (2008. aasta andmeil) 92 protsenti käibemaksukohustuslastest FIEdest ja hinnanguliselt 69 protsenti käibemaksukohustuslasist äriühinguist (nende osakaal kogu tasumisele kuuluvast käibemaksust on vastavalt vaid 1 ja 6 protsenti).

EVEA on veendunud, et kassapõhise käibemaksustamise säilitamine on suurele osale käibemaksukohuslastest FIEdest väga oluline, selle kaotamine võib tekitada paljudele majandusraskusi kuni ettevõtluse lõpetamiseni. See on eriti oluline valdkondades, kus tehtava töö eest tasumine toimub suure ajanihkega ja summad on korraga suured (nt projekteerijate, ehitajate, kunstnike, konsultantide teenused, suurettevõtteile ja avalikule sektorile pakutavad tooted ja teenused, kus tasumise tähtajad on tihti üle 60 päeva).

Toetame EK seisukohta, et võrdse kohtlemise põhimõttel peaks käibemaksu kassapõhist arvestust laiendama kõigile mikro- ja väikeettevõtteile, seades käibepiiri. EVEA ettepanekul võiks selliseks piiriks Eestis olla 200 000 eurot - 3 129 320 krooni.

Käibemaksuvõlad tekivad väikefirmas eeskätt seetõttu, et kohustus tekib varem, kui selle põhjustanud müügiarve on kliendi poolt makstud. Kurioosne on see, et just riigi allasutused või sihtasutused seavad arvete maksetähtaegadeks sageli 60 päeva, tekitades sellega olukorra, kus riik küsib käibemaksu tehingult, mille arve maksab ta ise väga pika viivitusega. Kui ettevõttel on mitu sellist projekti korraga käsil (mis peaks näitama ju tublidust), ähvardab see maksuvõlglaseks muutumisega.

Väga väikese käibega firmades puuduvad reeglina vabad vahendid käibemaksu ettemaksmiseks. Kassapõhine käibemaks oleks eriti suureks abiks just praegu, kriisi tingimustes. See on meede, mis ei nõua lisaraha eelarvest, kuid mis reaalselt leevendaks käibekapitali puudust, sellest tekkivaid makseraskusi ja võlgu.

Kassapõhine maksuarvestus toimub palgaarvestuse näol kõigis ettevõtteis, siin pole tegu kahekordse raamatupidamise kohustusega või läbipaistvuse kadumisega raamatupidamises. Küll võib erikorra kasutajate ringi laiendamine tuua kaasa firmade mõningast raamatupidamiskulu suurenemist, mis siiski ei ole arvestatav, võrreldes muudatusest saadava kasuga. Raamatupidamisfirmadele tooks see kaasa veidi lisatööd.

Võiks minna veel kaugemale - lubada kassapõhist käibemaksuarvestust kõigile ettevõtteile, sõltumata suurusest. Kuigi see tekitaks riigi käibemaksulaekumistes lühiajalise alalaekumise, hakkaks edaspidi käibemaks laekuma kindlasti palju regulaarsemalt ning maksuvõlglasi oleks vähem.