Kommentaar: Õiguspärane ootus või asjatu lootus

Riigi Teatajas avaldati 26.06.2009 riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, mille §-ga 7 tõsteti 1992. aastast kehtinud üldist käibemaksumäära alates esimesest juulist 18-lt protsendilt 20-le protsendile.

Pretsedenditu on aga maksumuudatuse vastuvõtmise (18.06.2009) ja jõustumise (01.07.2009) vahele jäänud pea olematu kohanemisaeg, mille osas püstitasid mitmed ettevõtlusorganisatsioonid küsimuse seadusandja poolt õiguspärase ootuse põhimõtte eiramise kohta.

Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Seejuures tuleb õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt seadusandjal arvestada õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipidega. Nimetatud printsiipidest tuleneb omakorda seadusandja kohustus tagada seadusmuudatusega kohanemiseks mõistlik ajavahemik seaduse muutmise ja selle jõustumise vahel.

Nii ongi Riigikohus oma otsuses nr 3-4-1-20-04 sedastanud, et õiguskindluse põhimõte tähendab muuhulgas, et uute regulatsioonide jõustamiseks tuleb ette näha mõistlik aeg, mille jooksul adressaadid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse vastavalt ümber korraldada. Lisaks rõhutas Riigikohus oma lahendis, et õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone meelevaldselt ja n-ö üleöö ning uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja seega tagama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümber korraldamiseks mõistlikul määral, s.t piisavalt aega.

Riigikohus andis oma lahendis ka juhendi nimetatud „piisavuse“ ehk „mõistlikkuse“ hindamiseks – selleks tuleb analüüsida vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti seda, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu.

Põhiseadus peab üldjuhul mõistlikuks üheksapäevast seaduse Riigi Teatajas avaldamise ja jõustumise vahelist tähtaega. Käibemaksumäära tõusu kaasa toonud seaduse Riigi Teatajas avaldamise ja jõustumise vahele jäi aga oluliselt lühem ajavahemik. Käesoleval juhul aga oleks pidanud vastupidi ettevõtjatele sellise olulise muudatusega kohanemiseks ja sellega seoses oma tegevuse ümberkorraldamiseks jätma kindlasti pikema kui Põhiseadusest tuleneva üheksapäevase tähtaja.

Käibemaksu tõusu ebamõistlikult lühikesest etteteatamisajast tulenevad kulud peavad käesoleval juhul kinni maksma ettevõtjad, kellel aga lasub eelkõige lootus uute töökohtade tekkimise osas ja kelle ettevõtlikkusest ning tublidusest oleneb suuresti majanduse tõusule pööramine. Ettevõtjate usalduse tagasivõitmiseks ning maksukeskkonna stabiilsuse huvides võiks Vabariigi Põhiseaduse võimalikul järgmisel muutmisel kaaluda piirangu kehtestamist, mille kohaselt ei saaks riiklikesse maksudesse puutuvaid seadusi jõustada näiteks lühema kui kahekuulise etteteatamistähtajaga.

Eeltoodu näol oleks tegemist ettevõtjatele täiendava põhiseadusliku garantii andmisega ning signaaliga välisinvestoritele maksukeskkonna stabiilsuse kohta, mida aga peetakse investeerimisotsuste tegemisel üheks väga oluliseks argumendiks. Kuigi Põhiseaduse muutmine on õigustatud vaid väga erandlikel juhtudel, siis aitaks selles osas seadusandja jaoks lati ülespoole nihutamine tugevdada Eesti kui ettevõtlussõbraliku ja uuendusmeelse väikeriigi kuvandit.

Rait Kaarma Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo, advokaat

Artikkel on ilmunud 08.07.2009 Äripäeva elektroonilises väljaandes aripaev.ee