EVEA seisukohad riigihangete seaduse muutmise seaduse eelnõu osas

RIIGIHANGETE SEADUSE MUUTMISE SEADUS


Riigihangete seaduses (RT I 2007, 15, 76; 2008, 14, 92) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 13 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teiste isikute volitamisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse esindusõiguse sätteid ulatuses, mis ei ole vastuolus käesoleva seadusega.”; Eelnõus tuuakse juurde TsÜS loogika, mis loob ettevõtjale parema selguse vastutuse osas. Antud juhul see haakub ka meie seisukohaga, sest siis ei teki pakkujate seas kahetimõistmist ka selles, et kes on ikkagi vastutav, kas volitaja või volitatav.

2) paragrahvi 34 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Hankija ei tagasta pakkumuse tagatist pakkujale või realiseerib selle, kui pakkuja võtab pakkumuse selle jõusoleku tähtaja jooksul tagasi.”; Eelnõus kaotatakse ära alus tagatise mitte tagasi saamiseks juhul, kui pakkuja kõrvaldatakse hankemenetlusest. Sellest tulenevalt tekib ebaproportsionaalne olukord, kus pakkuja, kes võtab ise pakkumise tagasi ei saa tagatist tagasi, kuid pakkuja, kes kõrvaldatakse saab tagatise tagasi. Seda ebaproportsionaalsust on muidugi võimalik selgitada tahtlusega/pakkuja aktiivsusega – see kes kõrvaldatakse ei tee seda ise aktiivselt (nö ei kõrvalda ennast ise). Sellest tulenevalt on ka põhjendatud tagatise tagasisaamine. Seega haakub eelnõu käsitlus meie seisukohaga pakkumuse tagatise tagasisaamise/mitte tagasi saamise osas.

4) paragrahvi 38 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) kes on samas riigihankes või ühe hankemenetluse raames osadeks jaotatud riigihanke korral sama osa suhtes esitanud ühise pakkumuse, olles ühtlasi esitanud pakkumuse üksi, esitanud mitu ühist pakkumust koos erinevate teiste ühispakkujatega või andnud teisele pakkujale kirjaliku nõusoleku enda nimetamiseks pakkumuses alltöövõtjana hankelepingu täitmisel.”; Praegu kehtiva regulatsiooni § 38 lg 1 punkt 4 sätestab - kelle õigusaktidest tulenevad riiklike maksude, tema elu- või asukoha kohalike maksude või sotsiaalkindlustuse maksete tasumise kohustused ei ole nõuetekohaselt täidetud. Eelnõu on aga välja toonud punkti viis muutmise ja uuesti sõnastamise? Seega pole käsitletud punkti 4 muutmist ja sõnastamist, mis antud hetkel oleks vägagi põhjendatud.

Praegu kehtiv regulatsioon annab võimaluse tõlgendamiseks, et iga hankemenetluse jooksul tekkinud võlg annaks koheselt aluse pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamiseks (isegi kui võlg oli tühine: jäi 100 ja 1000 krooni vahele). Samas ajatatud maksevõlaga pakkujad võivad ikkagi hankel osaleda ning neid ei kõrvaldata. Tulenevalt eeltoodust tekitab selline regulatsioon antud juhul ebavõrdse olukorra, kuna eesmärk on piirata pakkumisest osavõttu püsivalt makseraskustes olevatel ettevõtetel. Antud regulatsioon pärsib konkurentsi ning on ebaproportsionaalne hankel osalejate suhtes.

Selline regulatsioon tekitab omakorda vastupidise efekti eelnõu autorite poolt tahetule (et ei peaks pidevalt kontrollima maksevõla olemasolu), tekib pakkujate omavaheline „nuhkimine“. Tulenevalt eeltoodust tekib olukord, kus suur ressurss kasutatakse ainult sellele, et jälgida, kuidas on olukord konkurentide maksevõlgadega. Meie ettepanek oleks, et pakkujal ei tohiks olla maksevõlga pakkumise esitamisel ning hankelepingu sõlmimise hetkel, viitega eelnõu punktile 6 (§ 38 lõike 3 punkt 2), mis omakorda annab tähtajaks 30 päeva. Seega ei tohiks olla maksevõlgnevust enne pakkumuse esitamist 30 päeva ning hankelepingu sõlmimise hetkel.

5) paragrahvi 38 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt
„2) kes on jätnud hankija poolt pakkuja või taotleja hankemenetlusest kõrvaldamise aluste puudumise kohta nõutud andmed või dokumendid esitamata, kui need andmed või dokumendid ei ole hankijale oluliste kulutusteta elektroonilise juurdepääsuga andmekogu kaudu kättesaadavad;”; Siin on meie hinnangul vaidlusaluseks mõisteks „olulised kulutused“, antud regulatsioon tekitab olukorra, kus hankijal on diskretsiooniotsus oluliste kulutuste osas ning see omakorda moonutab konkurentsi ja pakkujate võrdsuse printsiipi. Meie seisukoht oleks, et antud punkt tuleks määratleda hoopis avalike andmekogudega (või spetsiifiliselt välja toodud andmekogud), mis omakorda välistaks võimaluse pakkujate erinevaks kohtlemiseks

6) paragrahvi 38 lõike 3 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) Maksu- ja Tolliameti ning pakkuja või taotleja elu- või asukohajärgse kohalike maksude maksuhalduri või pakkuja või taotleja asukohariigi vastava pädevusega ametiasutuse tõendi esitamist käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud asjaolu puudumise kohta, kusjuures tõend ei tohi olla välja antud varem kui 30 päeva enne pakkumuse või hankemenetluses osalemise taotluse esitamist.”; See muudatus on vägagi õigustatud, kuna sarnaselt seletuskirjas toodule, tekitab muudatus selgema olukorra ning seab kindlad tärminid dokumentide tähtaegsuse osas.

7) paragrahvi 38 täiendatakse lõigetega 32 ja 33järgmises sõnastuses:
„(32) Pakkuja või taotleja õigusaktidest tulenevad riiklike maksude tasumise kohustused loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui:
1) Maksu- ja Tolliamet on pakkujale või taotlejale väljastanud tõendi maksuvõlgade puudumise kohta maksukorralduse seaduse § 14 lõike 5 alusel;
2) pakkuja või taotleja elu- või asukohariigi vastava pädevusega ametiasutus on väljastanud tõendi käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud asjaolude puudumise kohta.
(33) Hankija kontrollib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud asjaolude puudumist käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 ja 2 sätestatud kinnituste ja tõendite alusel või käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 sätestatud juhul elektroonilise juurdepääsuga andmekogu andmete alusel, kui andmed on elektroonilise juurdepääsuga andmekogust kättesaadavad või päringuga vastavale ametiasutusele või -isikule.”; Meie seiskoht on antud muudatust toetav, kuna vähendab kaudselt pakkuja kohustusi, kuna annab hankijale võimaluse teha MTA registritest järelpärimisi.

8) paragrahvi 38 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Hankija nõuab pakkujalt koos pakkumusega kirjalikku kinnitust, et allhankelepingu alusel vahetult hankelepingu täitmises osalevatel alltöövõtjatel puuduvad käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud alused.”; Seega langevad ära lõikes kaks toodud piirangud. Eelnõus toodud regulatsioon peaks tagama olukorra, kus pakkumuse esitajaid ei hinnata mitte nende allhankijate järgi vaid tähtsamaks peetakse ikkagi nende enda kvalifikatsiooni. Eeltoodust tulenevalt on muudatus kooskõlas meie seisukohtadega.

9) paragrahvi 38 täiendatakse lõigetega 4² järgmises sõnastuses:
(4²) Kui pakkuja ei teavita hankijat viie tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 4¹ nimetatud alltöövõtja vahetamist või ei esita uue alltöövõtja kohta käesoleva seaduse § 31 lõike 2 punktis 9 nimetatud informatsiooni või käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kinnitust, kõrvaldab hankija pakkuja hankemenetlusest.”; Antud muudatus on meie seisukohast väga õige, kuna annab pakkujale võimaluse vahetada ühekordselt allhankijaid (juhul kui see on vajalik/põhjendatud), mis omakorda annab võimaluse paindlikumaks käitumiseks ning et ühe allhankija staatus ei elimineeri võimalust osaleda pakkumisel ning sõlmida hankeleping.

10) paragrahvi 38 lõike 5 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kui hankijal on kahtlus, et pakkujal, taotlejal või pakkuja alltöövõtjal esinevad käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud alused, võib ta selle tuvastamiseks esitada päringu selleks volitatud ametiasutusele või -isikule või nõuda pakkuja, taotleja või pakkuja alltöövõtja asukohariigi kohtu- või haldusorgani või muu selleks volitatud ametiasutuse väljastatud tõendit või pakkuja, taotleja või pakkuja alltöövõtja kirjalikku volitust pöörduda vastavate ametiasutuste või -isikute poole nimetatud aluste puudumise kohta kinnituse saamiseks.”; Meie seisukohalt on muudatus põhjendatud, et võetakse välja karistusregistritõend, mis omakorda vähendab „paberite hulka“, mis tuleb esitada, seega on antud muudatus põhjendatud ka ökonoomsuse seisukohalt.

11) paragrahvi 44 lõike 5 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt
„(5) Pakkuja ei või esitada ühist pakkumust, kui ta esitab pakkumuse üksi või kui ta esitab ühise pakkumuse koos teiste ühispakkujatega või on esitanud mitu ühist pakkumust koos erinevate teiste ühispakkujatega. Pakkuja ei või esitada pakkumust, kui ta on andnud teisele pakkujale kirjaliku nõusoleku enda nimetamiseks pakkumuses alltöövõtjana hankelepingu täitmisel.”; Antud juhul jääb selgusetuks lõikes 5 esitatud hüpotees. Meie arust tekib vastuolu teise ja kolmanda hüpoteesi vahel, kuna antud juhul hõlmab teine hüpotees juba kolmandat. Seega pole kolmanda hüpoteesi välja toomine põhjendatud.

Alltöövõtja regulatsiooni sisse toomine on nii positiivne kui ka negatiivne. Positiivne on see, et antud muudatus soodustab konkurentsi (üks hankija saab olla seotud ainult ühe allhankijaga pakkumuses), kuid negatiivse aspektina võiks välja tuua selle, et antud muudatus võib vähendada pakkumuste reaalset kvaliteeti (kui piirkonnas ongi ainult üks pädev allhankija).